Meedia on võimas relv, millega tulistatakse eetikasse augud. Seega on
eetika tihtipeale auklik, vett läbilaskev ja kergelt purunev. Kuna õpin
suhtekorraldust on eetika üks olulisemaid asju, mida pean järgima.
Moraalitundest on meile räägitud alates sellest hetkest, kui astusin Tallinna
Ülikooli uksest sisse. Miks on aga nii, et ma näen igapäevaselt tegevusi ja
ütlemisi, kus pole eetikast haisugi?
Kuna minu
erialaks on suhtekorraldus, üritan ma peaaegu iga päev uudiseid
lugeda/kuulata/vaadata. Pean tunnistama, et kõige jälgitavamad uudised on
valimised..aga samas on see ka loogiline, sest mulle läheb korda see, mida
tulevik toob ühiskonnale. Tihti tekib mul aga küsimus, et kuhu ma olen
sattunud?! Ja ma ei ole siiamaani sellele küsimusele vastust leidnud. Eetika peaks
olema inimese teejuht, kui on valida õige või vale teekonna vahel. Kahjuks aga
kaldutakse vahepeal ka õigelt teelt kõrvale. Minu arvates on seda „vale
teekonda“ valitud kõige enam just meie valimiste ajal. Ka meedia, kelle üheks
peamiseks meelespeaks on järgida eetikareegleid, teeb vigu. Õigemini, teeb vigu
avaliku elu tegelaste sõnumeid peegeldades ja konstrueerides. Noh, samas võib
ka siin mulle vastu vaielda ja öelda, et: „kõik teevad vigu“. Aga palju sa ühte
viga teed? Võib-olla piisaks ühest korrast? Kaja soovitas meile ühte filmi,
1997. aasta komöödia „Wag the dog“. Filmi mõte oli siis selles, et mõned päevad
enne presidendi valimisi sattus
meediasse seksiskandaal presidendi kandidaadist ning PR tiim mõtles välja
feik-sõja Albaanias, et kõmu-uudis tahaplaanile langeks. Selle filmiga tulid
mul esimesena mõttesse äsja olnud valimiste agressiivne ja ebaeetiline
käitumine. Paar päeva enne KOV-i valimisi lekkis ka ju meediasse, et Kross on
tagaotsitav Interpoli poolt. Ma saan aru, et valimised on iga erakonna jaoks
erakordselt tähtsad, aga kas peab üksteise mustamise ja häbistamise kaudu
midagi saavutama? Ma arvan, et võiks siiski mõelda, mida tasub öelda ja mida
mitte, sest tulevikus omad vitsad peksavad.
On olnud ka
olukordi, kus meedia on näidanud, et nad austavad eetikat..ja muidugi
armastavad skandaale, kuid samas nende avaldamine pole ju kuritegu. Ka need
otsused, mida tehakse isiklikus elus puudutavad eetikat. Ükskõik, kas need
leiavad kajastust meedias või mitte. Teine skandaal, mis mul filmi vaadates
meelde tuli, oli meie oma seksiskandaal Tootside perekonnaga. Pereisa otsustas,
et pereväärtused ei ole nii tähtsad ja pani oma „teise“ naise Piritale Urmas Sõõrumaa
korterisse elama. Ja see oli ju win-win situation, sest ega Toots polnud
ainuke, kes seal korteris külas käis. Siin on pigem küsimuse all inimese
isiklik moraalitunnetus ja tundub, et mõnel mehel jääb seda vajaka.
Ma arvan, et
ebaeetilist käitumist leidub ühiskonnas palju ja kuna meil kehtib ju see
sõnvabadus-võim-vastutus, siis tagajärjed inimestele kohe meelde ei tule. Ma
leian ka, et see pole nüüd maailma lõpp, kui kõik asjad kohe ei õnnestu,
selleks me ju õpimegi, et end paremuse poole arendada. Ja ma siiralt usun, et
peagi on eetika sama tähtsal kohal, kui ta varem oli..siis kui rohi oli
rohelisem ja päike kollasem. Igal asjal on lihtsalt oma aeg, aga keegi peab ju
esimene olema, et teised lambad karjas järgi saaks teha. Seega loodan, et ehk
saab mustast lambast see, kes haarab ohjad ja liigub sinnapoole, kuhu näitab
silt „Right way“.
