Eelmisel nädalal saime loengu asemel huvitava ülesande, nimelt pildistada Tallinna tänavate kommunikatsiooni. Nii mõnelgi seinal, sildil, graffitil, pingil ja isegi kõnniteel oli paljutki öelda. Kõike ei jõua aga inimesed igapäevaselt tähele panna ning seetõttu oli antud ülesanne samas raske, aga teisalt jällegi nii huivtav ja põnev.
Vahel on nii, et koht, kust kõnnitakse iga päev mööda või kus elatakse, tundub nii argipäevane ja hall, selles justkui polekski midagi erilist. Inimene on lihtsalt niivõrd harjunud sellega, mis teda ümbritseb päevast päeva. Näiteks meie oma kallis ja ilus talvine Raekoja plats..kes oleks osanud arvata, et CNN pühitseb meid kaheksast ilusast jõululinnast üheks ilusaimaks! Ja nüüd on sotsiaalmeedia täis neid ilusaid jõulutuledes Raekoja pilte, aga varem nagu ei pööratud sellele kohale nii palju tähelepanu.
Minu arust on Tallinnas üks ausamaid ja tõelisemaid kohti Kalamaja. Eesti Päevaleht kirjutas oma tänases artiklis, et Kalamaja elanikke ühendav Telliskivi selts on hakanud taaselustama kunagist kava muuta Vana-Kalamaja tänav jalakäijaid eelistavaks terviklikuks ja esinduslikuks tänavaks, mis võiks meelitada ka turiste. Minu arvates on see väga asjalik ettevõtmine, sest paljude jaoks on see kant natuke kõhedust tekitav, ja eks ta ongi, siis kui pimedusetekk katab maad. Päevasel ajal on aga sealt näha mingit tõde ja kodumaisust hõngu..ma isegi ei oska seletada miks, aga nii on mulle mulje jäänud.
Säärane uudis on heaks vahepalaks kõikide nende koleduste, murede ja lahendamata probleemide vahel. Tore, et ka meie ümbritsevast elust ja olust ikka veel huvitutakse, sest see näitab, et kultuur on tegelikult ka meile väga oluline. Meie, kes me oleme nii väike rahvas, hoiame see eest oma kultuuri kõrgel tipus.
