Igaüks meist tahab olla keegi ning see eeldab seda, et noored peavad olema esindatud igas sotsiaalmeedia kanalis: Twitter, Facebook, MySpace, Instagram. See, et sa oled igal pool esindatud tähendab ka seda, et peab ilmtingimata avaldama kõigest kõike. Kahjuks aga ei järgita põhimõtet, et enne mõtle ja siis ütle. Sotsiaalmeedia saitidel ringi surfates, paned tähele alaealiste poolpaljaid pilte, üksteise laimamist avalikult ja solvavaid lauseid oma vanemate kohta, sest teadagi ollakse sellises eas ainsad targad maailmas. Sellised postitused on aga aastate jooksul pannud vanemaid muretsema, sest ega nii noored ei mõista, kuhu ja kelle kätte nende tehtud pildid või öeldud sõnad satuvad ning kunagi ei tea, kuidas saab neid teismelise vastu kasutada. Facebook tegi oma saidil muudatused, milles kehtestati 13-17 aastaste postitustele privaatsussäte, et nende postitusi näevad vaid nende sõbrad. See peaks ju veidi vanemaid rahustama, et vähemalt üritatakse alaealisi kaitsta, kuid siiski on inimesi, kellel on selle vastu ütlemist.
Lugedes Danah Boyd'i blogi, leidsin väga huvitavaid viiteid privaatsusega seotud artiklitele ja samuti ka põnevaid postitusi. Danah Boyd viitas oma blogis California koolirajoonile, kus palgati üks firma jälgima õpilaste postitusi. Uus startup Geo Listening eesmärk on kaitsta õpilasi kiusamise eest, teadagi on see igal pool maailmas suure tähelepanu all. Geo Listening jälgib kõiki selle rajooni sotsiaalmeedia postitusi, mis viitavad depressioonile, kiusamisele, vihale - kõigele, millega võib kaasneda vägivaldsus. Selline jälgimine on ju hea, sest see võib aidata kaitsta nii mõndagi last, kelle elu pole päikseline ja lilleline. Väga hea näide, miks sellist jälgimist on VAJA teha, on 2007. aasta juhtum, millest ka Danah Boyd oma blogis rääkis. Noor tüdruk Tess tappis koos sõbrannaga oma ema. See polnud aga lihtsalt niisama lõbu pärast toime pandud kuritegu, see oli saamata jäänud abi tagajärg! Tess'i MySPace'i leht oli täis postitusi, milles ta kirjeldas, kui raske on elada alkohoolikust emaga ja kuidas ta üritas kodust mitu korda ära joosta. Tema postitused viitasid abi otsimisele, mida talle ei osutatud. Põhjus, miks kool või politsei tema MySpace'i ei uurinud, oli see, et kool blokeerinud sotsiaalmeedia saidid ja nad ei pääsenud sinna ligi. Politsei ei saanud seega selle tõttu piisavalt tõendeid. Ja see pole ka ainus säärane juhtum. Teine juhtum on samuti ühest tüdurkust, keda isa kuritarvitas. Tüdruk pöördus murega kooli poole, kes aitas tal politseini jõuda. Politsei aga keeldus aitamast. Tüdruk kirjutas Twitterisse kuritarvitamisest detailselt, kuidas ja mida isatäpselt tegi. Järgmine päev tegi tüdruk enesetapu..
Igas loengus räägitakse privaatsuse kadumisest ja ainus, mida tähele olen pannud, on kriitika. Inimesed kritiseerivad liiga palju privaatsuse kadumist, küll aga on see ju kasulik sotsiaalmeedias, kus on nii palju inimesi, kes soovivad noori kuritarvitada. Kui me ei soovi, et meie asju ei uuritaks, ei tohiks ta sinna isiklikke asju kirjutada. Privaatsuse taseme loob igaüks ise! Miks muidu on alati igal pool vaja kinnitada seda, kas postitus läheb avalikkusele või ainult sinu valitud inimestele. Nagu eelnevast kahest juhtumist võib järeldada, siis meil on tegelikult hädasti vaja seda kontrolli, seda jälgimist meie postituste üle. Pigem peaks inimesed kritiseerima seda, KUIDAS kasutatakse meie andmeid ja isiklikke asju, mitte kas ikka peaks seda kõike tegema. Need kaks sotsiaalmeediaga seotud juhtumit pole ainsad, mis on alles pärast õnnetust avalikkuse ette toodud. Naljakas, et tavaliselt on need privaatsuse kadumise üle vingujad need, kelle kontodel pole midagi "ohtlikku", ja need, kellel jälgimist vaja on, need ei pane tähelegi seda, et neid ei jälgita. Minu arvates võiks anda vähemalt sotsiaalmeedia kanalitele selle õiguse jälgida teismelisi, kes teadagi ei mõtle kõike läbi, enne kui midagi "suurele publikule" avaldavad. Nii võiksid vanemad südamerahus tööl käia ja veel natuke rumalamad noored rahus oma Facebook'i seinale "mõtteteri" lisada. Pole halba ilma heata, nii et meie jälgimises on siiski ka midagi positiivset, sest kes teab, võib-olla aitab selline ülevaade meie sotsiaalmeedia andmetest päästa järgmiste abivajajate elud. :)
P.S. minu arust oli Danah Boyd'i blogi äärmiselt huvitav, nii et soovitan kõigil privaatsuse-huvilistel sinna pilk visata, kui pole seda veel teinud.
P.S. minu arust oli Danah Boyd'i blogi äärmiselt huvitav, nii et soovitan kõigil privaatsuse-huvilistel sinna pilk visata, kui pole seda veel teinud.
