Pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna

Leitud Hea tuju poest!

 Rahvusvaheline kommunikatsioon

Depressiivne Balti jaama tunneli kommunikatsioon

Liiklustalgud

Umbes nädal aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma pole rahul politsei tööga, selle osaga, mis puudutab meie "toimivat" liiklust ja liikluseeskirjade jälgimist. Tundub, et ma polnud ainus, kes arvas, et midagi rohkemat tuleks ette võtta, sest minu kui lihtinimese jõud ei suuda peatada teismelisi roolijoodikuid, kiiruse ületajaid ja teisi vahvaid seltsimehi. Olles ise autojuht ja mõned kuud pean veel vahtralehegagi sõitma, pean tunnistama, et autokoolist omandatud tarkus on aga siiani meeles justkui oleksin alles eile seda õppinud. Ei väida seda, et olen maailma kõike eeskujulikum sõitja ja teen alati kõik nii nagu peab. AGA!!! ma olen põhimõtteline inimene, minu mõttemaailm lihtsalt keeldub 50-alas 80-ga kihutama või tipptunnil ikka täie pasaga(vabandust!) üle ristmiku kihutama. Ja ma üldse ei salli neid inimesi, kes ei pea neist asjadest kinni, mida autokooli esimestesst teooriatundidest alates nämmutatakse..Ise alati mõtlesin, et no miks peab kogu aeg ühte ja sama asja korrutama, aga liiklusesse pääsedes mõistsin, miks seda vaja teha on. Vahel olen nii kuri(kuigi ise midagi valesti tegelikult ei tee sellega), et kohe naudin seda, kuidas minu väikese Peugeot'i taga suur hummer tagumikus kinni sõidab, ja kohe nii kinni, et vaat, et otsa ei sõida. Ja samas olen õnnelik, et isegi kui ma sellistel hetkedel tagantjärgi mõeldes nii kuri olen, noh oma mõtteviisi pärast, siis tean, et ma vähemalt järgisin liiklusseadusi. 

Olen õnnelik, et ma pole ainus, keda ajavad need kõige targemad ja tähtsamad juhid hirmule, vaid seda on peale minu märganud veel enam kui 500 inimest. Ning hea meel on ka selle üle, et need 500+ inimest pole omaette kirunud, vaid on häält teinud. Eriti tore on veel kuulda ju seda, et nende häält mitte ainult ei kuuldud, vaid sellega arvestati ja võeti midagi ette. Loodan, et liiklustalgute tõttu saavad paljud seaduserikkujad teenitud karistuse, sest siis jääb vähemalt lootus, et mõnda aega on osad meist rahulikumad. 

Tarbin ehk olen olemas!

Tarbimisega seotud probleemid on saatnud meid juba aegade algusest. Alustades sellest, et poest polnud saada lihtsaid asju, nagu leib ja vorst, ning lõpetades sellega, et poes on liiga palju asju, mida tahta. Teada-tuntud tõde on see, et kui inimene midagi soovib ning seda on vähe, siis osatakse seda paremini hinnata, kui on aga palju asju, mida tahta, siis ei teagi, mida õigupoolest väärtustada. Ja sealt algavad kõik probleemid, mis panevad metsas jänkud urgudesse peitu ja suured teadlased pead murdma...asju on liiga palju ja neid tuleb aina juurde, tundub nagu mingit tõkkepuud ei ole ega tulegi ette.

Miks inimesed tunnevad, et nad vajavad kõiki poes leiduvaid asju? Sest vajadus paneb inimese liikuma, tegutsema, suhtlema..Inimeste esmasteks vajadusteks on bioloogilised vajadused ehk õhu, vee, toidu, puhkuse vajadus, alles viimane tase kujutab endast midagi materiaalsemat. Inimene saab alles siis liikuda järgmisele tasemele, kui madalama taseme vajadused on osaliseltki täidetud.(T. Bachmann ja R. Maruste: 2011)

See kõik on ju peaaegu tõsi..esikohal on siiski eluksvajalike asjade toimetamine. Või siis vähemalt oli esimesel kohal. Ma ei ütleks, et on ainult üks õige vastus küsimusele, et mida tarbitakse eelisjärjekorras, kas toitu või ilusaid, maitsekaid asju. Tarbimisest on saanud justkui omaette teadus, pole õiget ega vale, aga samas ikkagi on vale ja on õige. Kõik oleneb inimesest endast, tema maailmavaatest ja rahakoti raskusest, nagu ka Veronika Kalmus oma arvamusloos arutleb. Näiteks baasvajaduste rahuldamiseks jätkub piisavalt raha alla 80% eestlastel, venekeelsete elanike seas veelgi vähem, rääkimata siis eristumist võimaldavate teenuste ja kaupade tarbimisest. Kui põhivajadused on täidetud, siis naised arvavad, et neil on vähem raha riiete jms kauba tarbimiseks kui meestel. 

 Tõsi on see, et hinnad poes muudkui tõusevad, aga palgad jäävad kas samale tasandile või hoopiski langevad ning seetõttu ei saa paljud inimesed endale luksust lubada. Küll aga saavad nad kõike lubada Hullude Päevade, Osturalli, Ilupäevade jms ürituste ajal. On arusaadav, et siis on palju soodsam osta, aga kas seda kõike on vaja? Vaevalt see on säästmine, kui muidu ei jätku korralikuks kõhutäiekski ressursse. See 20%, kelle palk ei võimalda endale baasvajaduste rahuldamiseks piisavalt hästi, kas neil ikka on vaja ronida sinna hullumajja ja võidelda mingi Dormeo padja eest? Minu loogika leiab, et võiks pigem raha kõrvale panna, et järgmine kuu poleks probleemi hambaarsti juurde minemisega või lapsele sünnipäevatordi ostmisega.

                                   

Looduse kahjuks, inimeste õnneks(?) on massiline tarbimine keskkonda nii palju kahjustanud, et oleme ühiskonnas jõudnud punkti, kus mingi osa inimesi on hakanud rõhku panema ka keskkonna säästmisele. Nii et võib-olla saab tarbimishullusest ka kasu lõigata. Nii paljud poed on teinud enda poekotid taaskasutatavateks, paljud tooted on samuti märgistega, et "keskkonnasõbralik toode". Ka mina üritan maailma parandada ja käin ka riidest kotikesega ostlemas, et mitte kogu aeg neid kilekotte koju kuhjata. Ja ega need kilekotid nii odavad ka pole, ehk on selles ka mingi hüüe massile "ÄRGE OSTKE KILEKOTTE!"..kes teab, lihtsalt väike kavalusnipp. Heaks näiteks võin tuua ka oma vaatluspäeviku perekonna, keda pidime väikese grupiga jälgima. Vaatamata sellele, et ka seal peres oli kaks last ja kaks täiskasvanut, ei langenud nemad "massilisse otslemispalavikku". Kõike osteti nii palju kui vaja ja ebavajalikke asju korvi ei pandud. Aga nagu ma enne ütlesin, siis minu arvates polegi selles tarbimises mingit kindlat vastust, et kuidas, millal ja mida teha, sest kõik teevad niikuinii täpselt nii nagu ise heaks arvavad. Küll aga on hea see, et meie seas leidub ka neid, kes korduvkasutavad oma kilekotte, sorteerivad prügi või ostavad keskkonnasõbralikke tooteid.

Igaüks tahab olla "keegi" ja kuskile kuuluda, see on loomulik inimese vajadus. Kes ei tahaks siis olla armastatud? Professor Marju Lauristin väidab, et olles jõukas ja teadlik tarbija, ollakse ühiskonnas hinnatud positsioonil, ollakse "keegi", ollakse olemas. Ja minu arust vot nii ongi hetkel, sest teadlik on see, kes hoolib teda ümbritsevast maailmast ning jõukas tarbija on see, kes kuhjab asju kokku, et teha end märgatavaks. Aga me kõik võiksime mõelda, et me oleme märgatavad ka ilma uute kingakeste ja kleidikestega, kui oskame vaid suu lahti teha. :)