THE END

Kursus ongi läbi saanud ning ülesanded hakkavad otsa saama. Tõtt öelda, see ongi minu viimane blogipostitus loenguteemal. Blogi ma ära ei hakka kustutama, kes teab, võib tulevikus vaja minna, kui satun mingisse teise Kaja loengusse. :) 

Mis mulle meeldis? Ma tundsin kõige rohkem rõõmu sellest, et meie kursus ei kujunenud igavaks ja pähetuubitavaks. Me saime kõik aeg-ajalt oma arvamust avaldada nii teiste kui ka Kaja ees näidata blogipostituste või loengus arutledes. Mulle hullult meeldis, et meie leongus ei olnud nii tähtis see, et kõik teaksid peast tsiteerida vana targa mehe sõnu, vaid meil oli vabadus..Vabadus õppida ja kirjutada sellest, mida meie tahtsime. Samas pole vabadus alati nii kerge, kui see tundub, see võib just asja raskemaks teha. Seega oli vahel keeruline otsustada, milliseid tekste kasutada blogipostitustes j kuidas üldse postitus välja peaks nägema. Alguses ei saanud vedama ja nüüd ei saa enam pidamagi, nii et keeruline oli alustada, keeruline oli end kätte võtta ja panna kirja midagi asjalikku. Ma arvan, et kui ka viimased lasikvorstikesed oma alguse tehtud saavad, tuleb see kõik justkui iseenesest. 

Kogu selle kursuse juures oli minu arvates väga olulisteks märksõnadeks enesedistsipliin ja julgus olla kriitiline, kõige suhtes. Nii mõnedki meist olid tulnud otse keskkoolist ja olid pideva tagant utsitamisega harjunud, selle loengu käigus aga kasvatasid nii mõnedki meist end ümber, k.a. mina. Me õppisime ise õppima..ja see on väga keeruline protsess, kui oled just gümnist välja hüpanud. Me õppisime vastutama, me õppisime maailma kriitiliselt vaatama, me õppisime üldse aru saama, mis maailmas tegelikult toimub, me õppisime kritiseerima kõige targemaid inimesi maailmas, ja kõige tähtsam - me õppisime oma arvamust avaldama. 

Ma ei taha ega oska Kajale soovitada tõhusamat viisi kursuse läbiviimiseks. See oli nii kasulik ja õpetlik, kuidas meid pea ees vette lükati. Alguses olime nagu uppujad, kuid hiljem arenesid meist välja tasemel ujujad. Seega, olen väga õnnelik, et sattusin sellisele kursusele. Samas vaimus ja tempos  edasi!

Meedia ja eetika = meediaeetika

Meediaeetika tegeleb ajakirjanduse eesmärkide ja väärtustega, hõlmates ka praktilisi probleeme ajakirjanike ja meediakanalite töös. Seega on kõikide meediaga seotud inimeste töö väga suurelt seotud eetikakoodeksi jälgimisega. Ajakirjanike tähelepanu peab köitma eetika ning sealhulgas võiks neil olla ka veidi moraalitunnet.

Mis vahe on eetikal ja moraalil? Ega siin mingit massiivset vahet ei olegi, sest mõlemad on seotud sellega, et tehakse vahet nii õigel kui ka valel. Eetika on pigem see, mis on üldsusele normaalne, kuid moraal on iga indiviidi enda maailmavaatest tulenevad otsused. Mõistagi peaks ka moraalitunnetus üsna kõrge olema, et mitte teha valesid valikuid.

Mis mulle Eesti ajakirjanduse juures eriti meeldib ja miks ma üldse eetikast kirjutan, on lihtne - meile annavad ajakirjanikud siiski ka armu ning ei tungi meie päris isiklikesse asjadesse. Võtame võrlduseks näiteks Hollywoodi lauljad, filmistaarid. Eetika peaks iseenesest igal pool sama olla ja ega vaba ajakirjandust ei tohigi piirata, aga minu arust puudub neil hollyka tegelastel moraal..Kui tihti näeme kõmulehtedes pilte meie kuulsustest, kelle pole poodi saia ostma minnes meiki peal? Väga nagu ei näe sellist asja. Mida me aga USA ajakirjadest loeme? Pidevalt ilmub seal pilte, kus staarid on rannas ja üritavad privaatselt puhkust veeta..aga keegi rikub selle ära, sest teevad neist ujumisriietes ja kritiseerivad hiljem nende tselluliidi vähesust või rohkesust. Lõpuks ei saagi aru, kas see on nüüd hea või halb, et inimesel on tselluliit. 

Sellised huvipakkuvad teemad köidavad välismaajakirjanikke. See tekitab aga küsimuse, et kas nendel ajakirjanikel polegi siis moraali? Kas nad ei arva, et inimesel on õigus oma privaatsusele? Kas nende arust on õige kuskil põõsa taga kellegi nõrkusi jäädvustada? Minu jaoks näitab see igatahes moraali puudumist, sest inimene, kelle on omad kindlad põhimõtted, ei teeks sellist asja. Tundub, et võõrsil on moraaliks pigem rahanutsakas, mis pärast fotosessiooni saadakse, kui see, et käitutakse nii, nagu tegelikult peaks. Võib-olla kaldun liiga oma moraalitunnetuse poole, kuid empaatia võime peaks olema ja tunnetus oma tegevuse õigsusest. Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Vaevalt need ajakirjanikud soovivad, et mingid mehed põõsas istuvad ja pildistavad neid, kui nemad aluspükste väel oma kodus ringi kõnnivad jms. 

Ma arvan, et siinkohal lõpetaksin oma viimase loenguteemalise blogipostituse ja loodan, et kõik said minu põhimõttest aru. Seega, olge õnnelikud, et te elate Eestis, kus pole kogu aeg soe ja, kus paparatsod ei kipu meie armsaid kuulsuseid pildistama. Taaskord midagi, miks olla uhke oma Eesti üle! Eetika ja moraal valitsevad siin üsna võimsalt ja juba pikaaegselt.

Poliitikud hakkasid tasuta bussisõidu pärast võitlema

Tallinnas kehtestatud tasuta ühistransport tekitas alguses palju võidurõõmu ning osadele palju vihakisa. Keskerakond on enda kinnisideeks võtnud selle, et kehtestada ka Viljandis tasuta ühistransport. Küll aga räägitakse iga nädal vähemalt ühes uudises, kuidas Tallinn on võtnud kõikidelt teistelt linnadelt tasuta ühistranspordiga raha ära. Aga Keskerakond jätkab oma vallutusi, olenemata sellest, et ühelgi teisel linnal pole nii palju raha kui Tallinnal. 

Keskerakond tahab juba detsembris luua Viljandis komisjoni, kes hakkaks tööle selle nimel, et viljandlased saaksid linnaliinibussides tasuta sõita. Viljandi võimuliit peab seda ettepanekut populistlikuks. Viljandi volikogu esimehel Randel Läntsi sõnul on raha järgmise aasta eelarves juba jaotatud ja kõigile linlastele mõeldud tasuta bussitranspordi korraldamiseks ei jätku. Kõigile tasuta sõiduõiguse andmist ta ei poolda, kuid seda soovitakse tagada üle 65-aastastele linlastele. Viljandi linnapea Ando Kivibergil pole midagi uue töörühma vastu, kuid täielikku priisõitu arvatavasti siiski ei tule.

Minu arvates ei peaks nii ruttu igasse linna tasuta bussisõitu garanteerima, sest nagu Tallinna näitel võib välja tuua selle, et kui miskit saab tasuta, tulevad selle nö tasuta asja eest suuremad kulud millegi muu arvelt. Ei ole mõtet tekitada väiksematele linnadele veelgi suuremat koormust. Töörühma võib ju koostada, aga nagu ka uudises öeldud, siis nii suurt koormust ei maksa selle aasta eelarvesse juurde võtta. Minu arust iga linn võiks oma aja ja ressursside järgi plaane koostada, nii ei teki uusi probleeme ja ning linn saab harjuda sellega, et järgmisest aastast tuleb eelarvetkärpida. Tasuta ühistransport ei peaks olema ju peamine eesmärk.

Tänavate kultuur

Eelmisel nädalal saime loengu asemel huvitava ülesande, nimelt pildistada Tallinna tänavate kommunikatsiooni. Nii mõnelgi seinal, sildil, graffitil, pingil ja isegi kõnniteel oli paljutki öelda. Kõike ei jõua aga inimesed igapäevaselt tähele panna ning seetõttu oli antud ülesanne samas raske, aga teisalt jällegi nii huivtav ja põnev. 

Vahel on nii, et koht, kust kõnnitakse iga päev mööda või kus elatakse, tundub nii argipäevane ja hall, selles justkui polekski midagi erilist. Inimene on lihtsalt niivõrd harjunud sellega, mis teda ümbritseb päevast päeva. Näiteks meie oma kallis ja ilus talvine Raekoja plats..kes oleks osanud arvata, et CNN pühitseb meid kaheksast ilusast jõululinnast üheks ilusaimaks! Ja nüüd on sotsiaalmeedia täis neid ilusaid jõulutuledes Raekoja pilte, aga varem nagu ei pööratud sellele kohale nii palju tähelepanu. 

Minu arust on Tallinnas üks ausamaid ja tõelisemaid kohti Kalamaja. Eesti Päevaleht kirjutas oma tänases artiklis, et Kalamaja elanikke ühendav Telliskivi selts on hakanud taaselustama kunagist kava muuta Vana-Kalamaja tänav jalakäijaid eelistavaks terviklikuks ja esinduslikuks tänavaks, mis võiks meelitada ka turiste. Minu arvates on see väga asjalik ettevõtmine, sest paljude jaoks on see kant natuke kõhedust tekitav, ja eks ta ongi, siis kui pimedusetekk katab maad. Päevasel ajal on aga sealt näha mingit tõde ja kodumaisust hõngu..ma isegi ei oska seletada miks, aga nii on mulle mulje jäänud. 

Säärane uudis on heaks vahepalaks kõikide nende koleduste, murede ja lahendamata probleemide vahel. Tore, et ka meie ümbritsevast elust ja olust ikka veel huvitutakse, sest see näitab, et kultuur on tegelikult ka meile väga oluline. Meie, kes me oleme nii väike rahvas, hoiame see eest oma kultuuri kõrgel tipus.

Enne raha, siis inimesed

Surfasin Delfis ringi ja leidsin väga huvitava uudis, mis on taaskord seotud meie kalli poeketi, Maximaga. Arvestades seda, mis Läti Maximas toimus, oli see uudis väga pilkupüüdev ja pahameelt tekitav. Nimelt oli uudise pealkirjaks Maxima kriisiplaan: tulekahju korral tuleb esmajoones päästa raha ja kaup.

Asusin siis uudist lähemalt lugema, sest ajakirjanikud olid taaskord suutnud oma pealkirjaga minu tähelepanu püüda. Niisis, seletatakse seal ilusti lahti Maxima kriisiplaan. Juhistes on öeldud, et tulekahju korral tuleb kassadest välja võtta raha ja kaitsta kaubanduskeskust varaste eest. Sellised instruktsiooni panid imestama Leedu riikliku tööinspektsiooni, kuigi Maxima kinnitab, et prioriteet on inimeste ohutus, vahendab Leedu Delfi. Leedu Delfi andmetel antakse instruktsioonis korraldus, et kui ruumides puhkes tulekahju ja seda ei õnnestu kiiresti lokaliseerida, kuulutatakse välja klientide ja töötajate evakueerimine. Aga see pole kõik. Dokumendis on öeldud, et pärast seda organiseeritakse raha väljavõtmine kassadest keskkassasse. Lisaks sellele on dokumendis öeldud, et kaubanduskeskuse vabad töötajad peavad võimaluse korral kaitsma selle väljapääse. Eesmärk on kindlustada, et vargad ei pääseks hoonesse ega varastaks kaupa. 

Kuigi Maxima esindaja kinnitab artiklis veel mitu korda, et nende eesmärk on kaitsta töötajaid ja nende tervist, siis paneb kogu see kriisitegevus imestama. Kuidas nad saavad selliste instruktsioonidega kindlad olla, et kõik töötajad jäävad ellu ja terveks? Vaevalt kõik töötajad piisavalt pädevad on, et transportida mingit kassaraha kuskile keskkassasse, riskides samal ajal oma eluga ning ma sügavalt kahtlen, et ka need "kaitsjad" väljapääsude juures on piisavalt kvalifitseeritud sellise ülesande jaoks. Lihtsalt kahju, et selline kriisiplaan on tehtud päev  PÄRAST Riia Maxima katusevaringut, mis iseenesest peaks nagu ka kõige tühjema peaga inimesed mõtlema panema, et midagi tuleks teisiti teha. Ei teagi, kas nutta või naerda..Maxima on üks organisatsioon, kelle maine on kannatada saanud nii katusevaringu juhtumi kui ka Eestis oma töötajate kohtlemise ning halvaks läinud toodete tõttu, ja ega selline instruktsioon ei aita samuti kaasa nende maine parandamisele. Kes tahaks töötada kohas, kus ei tunta end turvaliselt? Siiski arvab Maxima, et neil on tulevikku, nagu ütleb nende töökuulutuse slogan!

Pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna

Leitud Hea tuju poest!

 Rahvusvaheline kommunikatsioon

Depressiivne Balti jaama tunneli kommunikatsioon

Liiklustalgud

Umbes nädal aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma pole rahul politsei tööga, selle osaga, mis puudutab meie "toimivat" liiklust ja liikluseeskirjade jälgimist. Tundub, et ma polnud ainus, kes arvas, et midagi rohkemat tuleks ette võtta, sest minu kui lihtinimese jõud ei suuda peatada teismelisi roolijoodikuid, kiiruse ületajaid ja teisi vahvaid seltsimehi. Olles ise autojuht ja mõned kuud pean veel vahtralehegagi sõitma, pean tunnistama, et autokoolist omandatud tarkus on aga siiani meeles justkui oleksin alles eile seda õppinud. Ei väida seda, et olen maailma kõike eeskujulikum sõitja ja teen alati kõik nii nagu peab. AGA!!! ma olen põhimõtteline inimene, minu mõttemaailm lihtsalt keeldub 50-alas 80-ga kihutama või tipptunnil ikka täie pasaga(vabandust!) üle ristmiku kihutama. Ja ma üldse ei salli neid inimesi, kes ei pea neist asjadest kinni, mida autokooli esimestesst teooriatundidest alates nämmutatakse..Ise alati mõtlesin, et no miks peab kogu aeg ühte ja sama asja korrutama, aga liiklusesse pääsedes mõistsin, miks seda vaja teha on. Vahel olen nii kuri(kuigi ise midagi valesti tegelikult ei tee sellega), et kohe naudin seda, kuidas minu väikese Peugeot'i taga suur hummer tagumikus kinni sõidab, ja kohe nii kinni, et vaat, et otsa ei sõida. Ja samas olen õnnelik, et isegi kui ma sellistel hetkedel tagantjärgi mõeldes nii kuri olen, noh oma mõtteviisi pärast, siis tean, et ma vähemalt järgisin liiklusseadusi. 

Olen õnnelik, et ma pole ainus, keda ajavad need kõige targemad ja tähtsamad juhid hirmule, vaid seda on peale minu märganud veel enam kui 500 inimest. Ning hea meel on ka selle üle, et need 500+ inimest pole omaette kirunud, vaid on häält teinud. Eriti tore on veel kuulda ju seda, et nende häält mitte ainult ei kuuldud, vaid sellega arvestati ja võeti midagi ette. Loodan, et liiklustalgute tõttu saavad paljud seaduserikkujad teenitud karistuse, sest siis jääb vähemalt lootus, et mõnda aega on osad meist rahulikumad.