Hei-hei kõigile taaskord!:)
Panin kirja mõned mõtted, mis Kaja Tampere esimeses loengus tekkisid.
Kommunikatsioon on oluline igas
eluvaldkonnas. See, kuidas ja mida inimesed kommunikeerivad, loob nende maine.
Manuel Castells väidab, et poliitika baseerub sotsialiseeritud
kommunikatsioonil, millel on võime mõjutada inimeste mõtteid ning peamine
kommunikatsioonikanal inimeste ja poliitika vahel on messimeedia, eelkõige
televisioon. Meedia pole ainus võimukandja, kuid see moodustab sellest väga
suure hulga. Manuel Castells mainib ka seda, et kõige võimsam, kuid samas
lihtsam sõnum, mis inimestele kohale jõuab on just nimelt pilt, millele on siis
lisatud mingi lugu kõrvale. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ju ongi
nii, et pilt ütleb väga palju. Lugedes ajalehti, pöörab enamik eestlase kohe
lehte, kui näevad mingit Savisaare reklaami või temaga seonduvat uudist.
Savisaare puhul kehtib ka eelnevalt mainitud väide, et meedia maalib
avalikkusele kõneldavast isikust pildi. On ju tõsi, et see, mis meedias
räägitakse, jääb inimestele kõige paremini meelde ning seda loodud mainet
peetakse kõige usaldusväärsemaks. Naljakas on aga see, et inimesed isegi ei
pruugi tunda seda inimest, kuid tänu meedia manipulatsioonile on neil tekkinud
teatud eelarvamused. Ma ei õigusta siin mitte Savisaart, vaid pigem üritan
selgitada, et minu arvates pole see päris õige, et me usume ajaleheartikleid
jms ning seeläbi mõistame avaliku elu tegelasi tihtipeale hukka. Igatahes, minu pika ja segase jutu
point on kokkuvõtlikult see, et meedial on palju võimu, aga tegude(sõnade) eest
ei vastutata. Vahel lihtsalt juhtub nii, et loohimuline ajakirjanik satub mingi
äparduse otsa ning kirjutab sellest rutuga artikli tagajärgedele mõtlemata.
Ajakirjanik saab veidi tähesära, aga see, kellest kirjutati saab tihti vaid
negatiivset tagasisidet. On olnud ka olukordi, kus ajakirjanikud on pidanud artikli
tagasi võtma, vabandama kellegi ees ning kirjutama uue loo, aga inimestele jääb
meelde see, mida esimesena kuuldi ning enam ei huvituta sellest, mis teisejärgulisena
meediasse ilmub. Seega, meedia omab tõesti väga suurt hulka võimu. Mida aga meedial
vaja teha on, selle asemel, et kirjutada magusaid kuulujutte? On ju ütlus, et
enne mõtle, siis ütle ehk vastutamiseni on veel pikk maa jäänud.
Viimasel dekaadil on tõusnud
internetikasutajate arv ühe miljardini ja mobiilikasutajate arv kahe miljardini,
mis tähendab, et säärane massikommunikatsioon liigub ainult tõususuunas
(Castells 2007: 246). Aga kuhu see meid viib? Olles sõpradega õhtut veetmas,
olles reisil, sünnipäeva tähistades või ükskõik, mida tehes, on inimestel viimasel ajal tekkinud komme
pildistada kõike ja „eputada“ pildimaterjaliga kas Instagramis, Twitteris või
Facebook’is. Üha enam panen tähele neid inimesi, kes restoranis süües oma
kaunitest praadidest nutitelefoniga pilte teevad ja see hakkab vaikselt
häirima. Mina tunneksin end kohtlaselt, kui teeksin sõpradega koos väljas olles
oma toidust pilti ja lisaksin selle sotsiaalmeediasse. Ma saan aru, et taldrik
võib väga-väga ilus ja maitsev välja näha, aga see pole selle mõte ju. Esiteks,
see peaks olema kvaliteetaeg sõprade seltsis, mitte nutitelefoni seltsis.
Teiseks, ma ei mõista, mis see su Facebook’i sõbralistile kasulikku juurde
annab?! See on pigem nagu sotsiaalmeedia reostamine, kui kaunistamine. Öeldakse
küll, et üks hea pilt võib öelda tuhat sõna, aga neid sõnu, ja just harivaid,
kasulikke sõnu, oleks rohkem vaja. Kommunikatsioon
peaks toimuma siiski inimeste vahel, minu nägemuse järgi, ning sellesse ei pea
ju alati kaasama kõiki internetikasutajaid. Praegu toimuks nagu mingi
revolutsioon, kõik asjad vahetatakse tehnoloogia vastu välja. Võtame kasvõi
ajalehed – ka nende paberkandjal ilmuvad väljaanded on väljasuremisohus.
EPL-Delfi-Maaleht-Ekspress digilehe toimetusse tehtud visiit näitas, et ka
nemad on omadega hädas. Arvatavasti ei ole varsti tarvis paberlehtedele raha
raisatagi (kuigi see on märksa odavam, kui kõik see arvutiga tehtav värk), sest
inimesed on kolinud online-lehtedele. Kui lehtedest veel kaugemale mõelda, siis
asjade soetamiseks ei pea end isegipoodi vedama, ka seda saab kodus arvuti taga
teha, sest peaaegu igal edukamal firmal on oma e-poed. Samas pole kunagi halba
ilma heata, ja vastupidi. Olles täna suhtekorralduse teooriate loengus, mida
annab Päivi Tirkkonen, sain ka tõestust, et kiire sotsiaalmeedia areng võib
vahel anda ka midagi kasulikku. Päivi tõi näite oma ühest kolleegist Helsingis,
kes kirjutas magistritöö ning juhuslikult leidis ühe raamatu, mis oli
kirjutatud samal teemal tema magistritööga. Lähemal uurimisel tuli välja, et
see raamat on plagiaat, sest see oli kirjutatud põhimõtteliselt samade
sõnadega, nagu tolle kolleegi magistritöö. Päivi kolleeg jagas seda siis
Facebook’is ning kõigest kolme tunniga oli uudis meedias, raamat võeti müügilt
ära ning alustati uurimist. Seega mingis mõttes on selline kiire sotsiaalmeedia
kasutamise tõus isegi kasulik, aga seda ilmselt ainult eranduhtudel. Kuskil
Twitteris ennast väga targemaks ei loe.
Aga need on kõigest minu mõtted, mis
ma oskasin kirja panna. Selleks, et siin diskussiooni arendada, ootan ka teiste
arvamusi ja kriitikat.
