Õige või vale?

Meedia on võimas relv, millega tulistatakse eetikasse augud. Seega on eetika tihtipeale auklik, vett läbilaskev ja kergelt purunev. Kuna õpin suhtekorraldust on eetika üks olulisemaid asju, mida pean järgima. Moraalitundest on meile räägitud alates sellest hetkest, kui astusin Tallinna Ülikooli uksest sisse. Miks on aga nii, et ma näen igapäevaselt tegevusi ja ütlemisi, kus pole eetikast haisugi?

Kuna minu erialaks on suhtekorraldus, üritan ma peaaegu iga päev uudiseid lugeda/kuulata/vaadata. Pean tunnistama, et kõige jälgitavamad uudised on valimised..aga samas on see ka loogiline, sest mulle läheb korda see, mida tulevik toob ühiskonnale. Tihti tekib mul aga küsimus, et kuhu ma olen sattunud?! Ja ma ei ole siiamaani sellele küsimusele vastust leidnud. Eetika peaks olema inimese teejuht, kui on valida õige või vale teekonna vahel. Kahjuks aga kaldutakse vahepeal ka õigelt teelt kõrvale. Minu arvates on seda „vale teekonda“ valitud kõige enam just meie valimiste ajal. Ka meedia, kelle üheks peamiseks meelespeaks on järgida eetikareegleid, teeb vigu. Õigemini, teeb vigu avaliku elu tegelaste sõnumeid peegeldades ja konstrueerides. Noh, samas võib ka siin mulle vastu vaielda ja öelda, et: „kõik teevad vigu“. Aga palju sa ühte viga teed? Võib-olla piisaks ühest korrast? Kaja soovitas meile ühte filmi, 1997. aasta komöödia „Wag the dog“. Filmi mõte oli siis selles, et mõned päevad enne presidendi valimisi  sattus meediasse seksiskandaal presidendi kandidaadist ning PR tiim mõtles välja feik-sõja Albaanias, et kõmu-uudis tahaplaanile langeks. Selle filmiga tulid mul esimesena mõttesse äsja olnud valimiste agressiivne ja ebaeetiline käitumine. Paar päeva enne KOV-i valimisi lekkis ka ju meediasse, et Kross on tagaotsitav Interpoli poolt. Ma saan aru, et valimised on iga erakonna jaoks erakordselt tähtsad, aga kas peab üksteise mustamise ja häbistamise kaudu midagi saavutama? Ma arvan, et võiks siiski mõelda, mida tasub öelda ja mida mitte, sest tulevikus omad vitsad peksavad.

On olnud ka olukordi, kus meedia on näidanud, et nad austavad eetikat..ja muidugi armastavad skandaale, kuid samas nende avaldamine pole ju kuritegu. Ka need otsused, mida tehakse isiklikus elus puudutavad eetikat. Ükskõik, kas need leiavad kajastust meedias või mitte. Teine skandaal, mis mul filmi vaadates meelde tuli, oli meie oma seksiskandaal Tootside perekonnaga. Pereisa otsustas, et pereväärtused ei ole nii tähtsad ja pani oma „teise“ naise Piritale Urmas Sõõrumaa korterisse elama. Ja see oli ju win-win situation, sest ega Toots polnud ainuke, kes seal korteris külas käis. Siin on pigem küsimuse all inimese isiklik moraalitunnetus ja tundub, et mõnel mehel jääb seda vajaka.

Ma arvan, et ebaeetilist käitumist leidub ühiskonnas palju ja kuna meil kehtib ju see sõnvabadus-võim-vastutus, siis tagajärjed inimestele kohe meelde ei tule. Ma leian ka, et see pole nüüd maailma lõpp, kui kõik asjad kohe ei õnnestu, selleks me ju õpimegi, et end paremuse poole arendada. Ja ma siiralt usun, et peagi on eetika sama tähtsal kohal, kui ta varem oli..siis kui rohi oli rohelisem ja päike kollasem. Igal asjal on lihtsalt oma aeg, aga keegi peab ju esimene olema, et teised lambad karjas järgi saaks teha. Seega loodan, et ehk saab mustast lambast see, kes haarab ohjad ja liigub sinnapoole, kuhu näitab silt „Right way“.