neljapäev, 31. oktoober 2013


Kes ma selline olen?



Ma olen Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi tudeng. Õpin suhtekorralduse erialal alles esimest õppeaastat, seega olen üsna võhik, aga samas ei ole ka. Ülikooli tulin otse peale keskkooli lõpetamist, sest ma teadsin, mida ma tahan. Miks ma just kommunikatsiooni tulin õppima? Eks ikka sellepärast, et igal naisel(võimalik, et ka meestel) on see nö naiselik vaist, mis on otsuste langetamisel abiks. Ma võtsin seda kuulda ja siin ma nüüd olen. Tegelikult polnud otsus ainult kõhutunde järgi tehtud, suurt rolli mängisid ka huvid. Ma pole kunagi olnud inimene, kellele meeldiks enese seltskond, pigem olen see, kes naudib seltskonda ning, kellel on omad arvamused, millele alati kindlaks jääda..isegi kui ma vahel võin eksida. Muidugi tuli abiks ka see väike fakt, et reaalained lihtsalt pole minu jaoks, ma ei oska ja kohe ei taha nende arvudega tegemist teha. Pigem olen olnud alati see inimene, kes on kaldunud humanitaarainete poole. Seega leidsin ma endale Tallinna Ülikooli kodulehelt sobiva eriala ning kandideerisin ja tegin kõik trikid ära, et sisse saada ja voilà! 


Kommunikatsiooni ja ühiskonna loengust ootan ma väga palju põnevust, uusi teadmisi ja nõuandeid, kuidas olla hea kommunikatsioonispetsialist. Kuna enamik õppejõude teevad oma loengud samalaadselt, siis sellelt loengult ootan midagi teistsugust, mis kohe paneb vere keema ja tahtmise koju õppima minna. Seega latt on üsna kõrgele tõstetud, aga seda ainult heas mõttes. Kindlasti saan ja soovin ka selle kursuse abiga parandada oma kirjutamisoskusi ning tutvuda lähemalt blogimisega. Hetkel aga tundub, et kursus ongi veidi omanäolisem, sest siiani pole ükski õppejõud pannud meid nii palju kirjutama või saatnud meid Tallinna tänavatele kommunikatsiooni pildistama. Seega, olen kindel, et ka minu loomingulisus jõuab järgmisele tasemele. Loodan, et saan selle aine abiga paremaks kommunikeerijaks, õpiksin vastutama oma öeldu üle ja andma oma sõnadele olulise tähenduse. Nagu Kaja Tampere esimeses loengus mainis võib valesti kommunikeerimine olla tugevam kui füüsiline vägivald ja jätta oma jälje igaveseks. Seda meelespidades loodan, et kursuse lõppedes oskan kommunikeerida nii, et ma ei vägivallatseks.  See, et kõik need ülesanded tunduvad väga huvitavad ja viivad koju arvuti taha klõbistama või kuskile pildistama, ei tähenda, et see kõik oleks lihtne. Polegi ja ei peagi olema. Keegi peab meid vähe rohkem pingutama panema ja distsiplineerima, loodetavasti seda see kursus teebki. Minu jaoks saab sellest ainest üks pikk, aga huvitav seiklus. Ma saan proovida uusi asju ja harida end huvitaval, veidi teistsugusel moel. 

4 kommentaari: